A2

Juhtus siis nii, et TAKO võistlustel jõudsime Uuriga A2-te ja tegime ka esimese katsetuse seal.Lisaks saime ka kõigil radadel Uuriga esimese koha. Tegelikult aga ma seda ei oodanud ja siiani on enne igat võistlust hirm kas Uuri jookseb või mitte.

Millest mul selline hirm? Nimelt olin kevadel vaikselt mõtetega seal, et lõpetan Uuriga agility, sest tundus, et talle ei meeldi ja mina ei tahtnud sellise koeraga joosta. Juhtus ju nii, et kogu talvine hooaeg jäi vahele, sest Uuri lonkas liiva maneežis, kuigi ükski arst ei leidnud midagi. Tõenäoliselt talle lihtsalt ei meeldinud seal, sest rannaliiva vastu ei ole tal midagi seal jookseb nii mis hull. Tõenäoliselt oli aga motivatsiooni puudumis põhjuseks meie kehv koostöö, sest minu eelmine talv oli lausa hullumeelne hommikul kell 7.30 väljumine kodust ja koju alles kell 22.00. Ei saa öelda, et Uuri oleks kannatanud, sest tema oli Mairo käes, kes jalutas ja mängis temaga. Ning nende koostöö oli väga hea. seega üritasin Mairole selgeks teha, et tema peaks Uuriga jooksma, aga ei see olevat minu koer ja kui mina ei taha temaga joosta siis ta hakkab hoopis jahil käima temaga. Aga ei seda ma ka ei lubanud, hirm oli nii suur, et jahil juhtub midagi.

Juhtus aga see, et peale hullumeelset aasta algust olin saanud vaba suve ja sellega hakkasid paranema ka meie suhted, mängisime palju ja jalutasime. Ning agilitys tegime vaid lühikesi jookse. Siiski ei hakanud suvel kohe võistlused minema, ilmselgelt on Uuri jaoks ka palavus määrava tähtsusega.

Ning palju andis meile juurde ka Marekovici koolitus, peale mida Uuri lausa armastab TAKO halli. Ning sealt alates hakkasid ka võistlused vaikselt minema. Esimene null tuligi 27.08 TAKO võistlustele ja -5 oli meil juba varemalt.

Siiski ei eelda veel et nüüd ongi nii et Uuri alati jookseb, aga vähemalt mul on motivatsioon ja mõtted kuidas edasi minna. Kui ikka poole raja pealt ei taha kuidagi jooks minna, siis võtan palli välja ja teen trenni:)

Ülehomme stardime aga Rellyga MM-ile ja üritame anda seal endast parima.