Rada sai juba varem siia ülesse, nüüd siis aga lähemalt treeningust.
Juhuslikult oli mul sellel korral ka Relly kolmapäevases trennis kaasa. Esmalt rada õppides kujutasin ette, et kõige raskem on tõke nr 3. Kartsin et olen liiga kaugel ja koer ei võta tõket. Jooksma asudes aga selgus, et see pole üldse probleem, eriti Relly jaoks kes töötab kaugelt väga hästi. Siis aga juhtus see, et olin jõudnud palju kaugemale ette ja ei suutnud otsustada mida teha tõkke 5 ja 6 vahel. Nii ma siis andsin seal koerale suvalisi signaale ja mina tema asemel oleksin küll pahaseks saanud, aga Relly lihtsalt tormas ühes suunas ja siis teises suunas ja üritas aru saada mida ma tahan. Siis järgmiseks ma koperdasin slaalomis nii moodi et Rellyl oli suht võimatu seda teha. Ja lõpuks kui oli vaja saata tunnelisse jooksin Rellyle peaaegu otsa. No sellist minu poolset jama pole ammu juhtunud. Kuna andsin samal hetkel ka teistele trenni oli minu keskendumine täiesti paigast ära. Pärast trennikaaslaste soovituste kuulamist võtsin ennast kokku, otsustasin usaldada koera ( st jooskin 5 ja 6 tõkke vahel teisel pool 8. tõket, mis toimis väga hästi) ja puhas rada tuligi välja.
Siit siis loo moraal tuleb keskenduda ja usaldada koera!
No comments:
Post a Comment